Happekoorimine on nii tavaklientides kui iluteenindajates vastakaid arvamusi tekitav kosmeetiline protseduur. On see maagiliselt noorendav hooldus või nahka traumeeriv sekkumine?
Allikas: Eesti Naine, märts 2017
Tekst: Krista Kiin
Ajalooliselt ei ole hapete rakendamine ilu teenistuses midagi uut – happekoorimine on üks vanimaid iluprotseduure maailmas. Juba Kleopatra kümbles hapus eeslipiimas, milles oli laktaate ehk piimhapet. Muinas-Roomas kasutasid ülikunaised naha noorendamiseks ja pehmendamiseks viinamarjade pressimisest saadavat massi (viinhapet). Meie vanaemad valgendasid nahka sidrunhappega.
Puuviljahapete võidukäik
Tänapäevaste alfa-hüdroksiidhapete ehk AHA-hapete leiutajaks võid pidada nahahaiguste professorit Eugene van Scotti Temple’i ülikooli arstiteaduskonnast Philadelphias. Tema juhtimisel hakati piim- ja puuviljahappeid katsetama nahakestendus- ja liigsarvestumishaiguste raviks juba 1970.-ndate algul. Kui 1980.-ndatel tõdeti, et „aknerohuna“ kasutatud A-vitamiinhape ehk tretinoniin tekitab ärritust ja ülitundlikkust valgusele, asuti akne, pigmendilaikude, armide ja põletusarmide ravis kasutama AHA-happeid, mille ülesanne on eraldada rakkudevahelist liimainet, mis seob surnud naharakud omavahel, samaaegselt nahka koorides. Katsetuste tulemusena täheldati naha kvaliteedi paranemist ka probleemsete piirkondade kõrval. AHA-happed suurendavad naha niiskussisaldust, hajutades kortsukesi ja vagusid.
Kaasaaegse kosmeetikamaailma vallutasid AHA-happed 1990.-ndatel. Eesti kosmeetikute kasutusse ilmusid keemilised koorimised tulnud umbes 15 aastat tagasi.
Leebemast karmini
„Happehooldus, keemiline koorimine ehk happekoorimine on nahka uuendav kosmeetiline salongiprotseduur, mille käigus kannab kosmeetik kliendi nahale õrna happelahuse,“ selgitab Hairlook’i ilusalongi kosmeetik-koolitaja Evelin Lillemägi. „Happelahus aitab eemaldada naha pinnalt välimised, liigsarvestunud kihid ning stimuleerida uute, tervemate naharakkude paljunemist, misläbi nahk muutub jumekamaks, värskemaks ja nooruslikumaks.
Happehoolduses kasutatatakse (leebemast alustades) AHA-happeid ehk puuviljahappeid (glükool-, piim-, sidrun-, õun- või mandelhape) sisaldavaid pindmisi geelkoorijaid; retinooli sisaldavaid koorijaid ning tugevatoimelisi alkoholialuselisi koorijaid. Kõik mainitud happed käituvad nahal erinevalt ehk koorimise tulemus sõltub selllest, kui sügavale nahka hape tungib. Näiteks mandelhappega koorimine sobib kõikidele nahatüüpidele, k.a. tundlikule nahale ning annab häid tulemusi näiteks rosaatsea või nahakuivuse puhul. Glükoolhappega koorimine sobib paksemale ja kombineeritud nahatüübile. Pindmisi happekoorimisi teostavad kosmeetikud ilusalongides, agressiivsemaid ja sügavamale nahakihtidesse ulatuvaid protseduure tohivad teha vaid meditsiinilise eriharidusega kosmetoloogid. Ilutoodete müügilettidel kohtab ka koduseks kasutamiseks mõeldud happeid, kuid isepäi katsetades peab enne korralikult kasutusjuhendiga tutvuma ja soovitustest teadlikult kinni pidama.“
Happekoorimise ümber liigub palju müüte. Hurmus OÜ müügi- ja turundusjuht Triinu Kipperi sõnul on üheks linnalegendiks arvamus, et kui ketendust ei teki, on tegu nn „nõrga koorimisega“ ning kui hape tundub nahale kandmisel valulik, ju siis oli hooldus tõhus. „Ka usuvad happehoolduse vastased nagu kahjustaks protseduur püsivalt naha kaitsekihti.“
Uuri tausta!
„Keemilised koorimised sobivad igas eas kasutamiseks,“ jätkab Hurmus OÜ tegevjuht-koolitaja Külliki Piatecki. „Protseduuride teostamise sagedus sõltub konkreetsest tootest. Lahjemaid koorimisi võib teha iga nädal, tugevamaid vaid paar korda aastas. Tihti kardavad kliendid, et õhukesele nahale ei tohi koormisi teostada. Tegelikkuses kiirendavad keemilise koorimised naha uuenemist ning seetõttu ka nahk tugevneb ja pakseneb.“
Peamise veana, mida happekoorimise vallas tehakse, peab Külliki Piatecki asjaolu, et kliendid soovivad keemilise koorimise järgselt tekkivat naha kuivust ja ketendust võimalikult kiiresti eemaldada nahka rullides ja sikutades. „Naha enneaegne eemaldamine tekitab nahale trauma ja uue kestenduse, mis võib põhjustada pigmendilaikude ja armide teket. Õnneks nahk uueneb pidevalt ja sel moel on küllaltki raske enda nahale midagi tõeliselt kahjulikku teha.“
Happekoorimiseks ilusalongi, kosmeetikut ja brändi valides soovitab Piatecki kontrollida kosmeetiku professionaalsust ja koolitust. „Samuti võiks uurida teavet sooritatavas protseduuris kasutatavate toodete kohta: millist tüüpi keemilise (geelkoorijad, alkoholialuselised või retinooli sisaldavad) koorimisega on tegemist ja mis on hoolduse eeldatav tulemus.“
Triinu Kipper hoiatab, et koduses vannitoas endale happekoorimise protseduuri tehes võib juhtuda nii mõndagi, liiati kui internetist tellitud tooted on algselt mõeldud profikasutuseks. „Näiteks võib hape sattuda silma ja tekitada püsivaid kahjustusi, või jääb tulemus ebaühtlane. Samuti võib tellitud toode juba saabudes olla aegunud või jääb lauasahtlisse „õiget hetke” ootama – tulemuseks allergiline reaktsioon. Pahatihti hoitakse toodet näol liiga kaua või vähe. Pakendile ongi õiget toimimisaega võimatu märkida, kuna tavapäraselt määrab kosmeetik aja individuaalselt, arvestades kliendi naha hetkeolukorda. Tundmatut toodet nahale kandes võib olla ehmatus suur, kuna keemiliste koorimiste loomulikeks kõrvalnähtudeks on nii herpesviiruse aktiveerumine, kestendus, nahavärvi muutumine, tugev punetus jpm. Selliste reaktsioonidega ei oska paljud kodus ise midagi ette võtta. Nahk muutub ajas ja mis aasta tagasi kosmeetiku poolt soovitatuna andis häid tulemusi, ei pruugi sobida ja õnnestuda kodusel teostamisel hiljem. Parima tulemuse saavutamiseks on keemiliste koorimiste puhul just eel- ja järelhooldustooted. Eelistatult peaks neid soovitama kosmeetik või dermatoloog.“
Koorimised kliinikus
Tugevamaid happekoorimisi tehakse triklooräädikhappe või fenooliga ning ainult (ilu)kliinikutes. „Kliinikute eeliseks on erineva tugevusega happehoolduste valik, alustades superpindmistest ning lõpetades tugeva ehk triklooräädikhappe (TCA) koorimisega, mis on mõeldud armide korrigeerimiseks,“ räägib Medemis Clinic’u iluspetsialist-õde Liisa Raudmets. „Kui ilusalongides kasutatakse tavaliselt nõrgemaid happeid, mis on pigem osa näohoolitsusest, on meditsiinilised koorimised suunatud probleemidele nagu näiteks akne, väga rasune nahk või armid. Protseduurile eelnevalt läbib klient konsultatsiooni spetsialistiga. Medõde aitab valida õige sügavusega koorimise ning koos leitakse sobiv kuupäev. Kui superpindmise koorimisega on taastumine kiire ja mugav, ketendus on minimaalne ning kahe kuni nelja nädala jooksul peab vältima vaid otsest päikesevalgust ja solaariumi, tuleb tugevama happekoorimise puhul arvestada punetuse ja ketendusega. Taastumiseks kulub umbes nädal, mille jooksul on välistatud saun, bassein ja vann. Samuti on näonahk tundlik päikesele 2–8 nädalat. Korralik päikesekaitse on neil nädalatel väga oluline.“
Ei tohi unustada, et naha koorimine on kompleksne protseduur ühes teatud riskidega. Kui koorimist teostav spetsialist on professionaalse koolituse ja piisava praktilise kogemusega, on kõrvalnähud vähetõenäolised. Pindmise koorimise puhul tüsistusi tavaliselt ei teki. Kui järgida korralikult kosmetoloogi/õe nõuandeid ja juhiseid, on järelnähtude risk väike ka tugevama koorimise korral. Viimaste puhul on määrava tähtsusega õige koorimisjärgne režiim ja nahahooldus.
Keemilise koorimise tulemusena:
- Naha pinnalt eemalduvad surnud rakud ja naha uuenemine kiireneb;
- Tekib värskem, siledam ja nooruslikum jume;
- Reguleerub rasueritus; väheneb komedoonide ja vistrike teke;
- Suurepooriline nahk sileneb;
- Hüaluroonhappe süntees nahas intensiivistub;
- Põletikulised protsessid leevenevad;
- Naha niiskussisaldus paraneb; vähenevad pindmisest kuivusest tingitud kortsujooned;
- Kollageeni süntees kiireneb; nahk on pinguldatud, trimmis ja elastne;
- Pigmendilaigud vähenevad ja naha värvus ühtlustub;
- Paraneb nahahooldustoodete imendumine ja nende mõju;
- Silenevad armid ja venitusarmid.